Vabatahlik seltsiline- Kes see veel on?

Avaldatud 01.09.2022

VABATAHTLIK  SELTSILINE –  KES  SEE  VEEL ON?

Tekst: Maire Aunaste
Foto: Eha Anslan

Eestlase loomuses on hoida omaette. Et kui üks vend ehitab maja mäe otsa, siis teine metsa taha orgu. Et ei peaks liiga tihti kokku saama. Kokku tullakse laulupeole ja jaanitulele või siis suguvõsaga matustele. Kahjuks. Kui aga lähim inimene kõrvalt ära kaob, kaob tihti ka kindel pind jalge alt. Kust leida inimene, kes kuulaks, vastu vaataks, nõu annaks ja mõnikord ka abistaks? Raske, kui mitte võimatu leida… Pealegi võhivõõrast inimest ei julge eestlane tuppagi ju lasta, mis siis veel oma hingest rääkida!

Siin astuvadki mängu vabatahtlikud seltsilised. Jõgeval said kokku vabatahtlikud seltsilised, et otsa vaadata omasugustele- neile, kellel pole kahju kulutada aega ja oma energiat teisele, tihti täiesti võõrale inimesele.

MIKS  SELTSILISEKS HAKATAKSE?

Ats Abros: Tekkis selline soov. Mitte sellepärast, et mul aega üle jääks. Aga mind on ka elus aidatud.

Urve Kask:  Mul tööd praegu ei ole, niiet aega on. Olen üle 20-aasta sotsiaaltööd teinud. Praegu on mul abivajajaid 4. Neist üks mees ja kolm naist vanuses72-95 aastat.

Antonine Vahi: Annan saatusele altkäemaksu… Ei tea ju kunagi, mis oma tulevikust saab. Elan külas ja näen, kui palju on eakaid ja üksikuid. Neist ühte nüüd siis abistangi. Seda võib ka seltsi pakkumiseks nimetada.

Külli Vikat: Olen hea kuulaja. Tundsin, et tahan inimesi aidata. Mul on mõte lausa pansionaat eakatele luua. Vabatahtliku seltsilisena saan inimeste probleeme kuulata.

Linda Meister: Meil siin Jõgevamaal asub ju Arukate Akadeemia, kus õpilasteks on seeniorid. Ühel kokkusaamisel rääkis meiega Eha Anslan, kes on Tartu- ja Jõgevamaa vabatahtlike seltsiliste koordinaator. Mina läksin sellele kohtumisele mõttega, et tahaks endale ka ühte vabatahtlikku, sest autoga ma ei sõida ja äkki siis see seltsiline mõnikord aitab mind transpordiga. Läks aga vastupidi: rääkisin, et ise ma ka abistan teisi ja et mul on neid inimesi 2, keda aitan. Eha oli rõõmus, et leidis minu näol inimese, kes ongi juba seltsiline valmis!

Laile Sukk: Mulle on eluaeg meeldinud suhelda ja teisi inimesi aidata. Vabatahtliku seltsilisena annan inimesele oma abistava käe…

Leina Kreek: Nimetan ennast sotsiaalseks inimeseks. Sotsiaalse abiga olen elus kokku puutunud.

Piret Jansen: Olen palju mõelnud, et kuidas vanuse tulles oma elu elada. Läksin tööle hooldekodusse just selleks, et õppida, kuidas vanaks saada… Olen hetkel alles oma abivajaja ootel, aga hooldekodus saan harjutada kõike, mida üksi jäänud eakas vajab.

Hedi Jaemaa: Hakkasin oma naabrinaisele seltsi pakkuma, kui vabatahtliku seltsilise projektist polnud veel juttugi.

Eve Pint: Mul on lausa 6 abivajajat. Varem olin kondiiter, aga jäin tööta ning õppisin tegevusjuhendajaks,  seejärel ka kogemus-nõustajaks.

Külli Toots: Olen juba hulk aastaid seltsiline olnud, oma initsiatiivil. Vallast siis öeldigi vabatahtlike seltsiliste koordinaatorile, et meil on siin üks proua, kes eakatele juba 10 aastat seltsi pakub.

MIDA  SELTSILINE  OMA  ABIVAJAJAGA  KOOS  TEEB?

Ats  Abros:  Ajame juttu, viin prouat üritustele- ta lühikest maad kõnnib. Olen talle tooonitanud, et ta ikka helistaks, kui abi vajab. Lapsed käivad tal ka külas.

Urve Kask: Mu kõige nooremal abivajajal on aiamaa ja kasvuhoone. Märtsi alguses hakkasime tomatitaimi kasvatama, aitasin tal mulda tuua. Nüüd on käsil lillepeenrad. Käime koos surnuaias. Mu kõige vanem abivajaja on tubane. Ühtegi sugulast ei ole. Rääkida aga on ju vaja! Üks mees tahab jalgrattaga sõita, aga pärast talve üksi ei julgenud… Sõitsime siis koos. Mõnikord vajab inimene lihtsalt maharahustamist.

Antonine Vahi: Peamiselt ajame juttu, aga toimetame koos ka aiamaal. Tal on lapsed olemas,aga igaühel ju oma kohustused. Kindlasti võtame suvel koos ühe reisi ka ette. Me oleme oma Kassinurme küla naistega aastaid käinud koos pidudel ja Kassinurme mägedes ja ujumas, niiet paljud ametlikku seltsilist ei vaja.

Külli Vikat: Loen raamatuid ette, räägime elust ja perekondadest. Praegu on mul küll ainult üks abisaaja, kuid olen plaaninud leida neid 4-5. Tulevikus, kui mul oleks oma pansionaat, siis võiks seal elanikke olla paarkümmend. Minu nägemus on, et mina pakun elamise vormi,elanikel oleksid aga ühised huvid ning mis pea-asi: eluga peame koos hakkama saada!

Linda Meister: Üks mu abisaajatest on minust paar aastat noorem, aga tal on tervisega probleeme. Aitan teda sõna otseses mõttes füüsiliselt- käime poes ja mina kannan kotti. Räägime muidugi ka. Teine proua on 93-aastane ja igati tubli. Temal ma lõikan juukseid, viin talle “Maalehte” ja räägime maast ja ilmast.

Laile Sukk: Kui inimene on jäänud elu hammasrataste vahele, siis tuleb teda tihti uuesti elama õpetada. Mul on kaks naist, keda toetan. Saame koos rääkida ja koos naerda. Nutta ka, kui vaja. Ühte naist tunnen juba noorest east- temaga saame rääkida noorusest.

Leina Kreek: Mina olen seltsiline ühele naisele. Käime koos ta maakohas, aitan asutustega suhtlemisel, aitan transpordiga. Kui teda arstile viin, siis ütleb mulle pärast: “Aitäh, lapsuke!”

Hedi Jaemaa: Minu abivajaja ei liigu, aga elab teisel korrusel. Käin juttu ajamas. Ta on 92-aastane, aga ikka räägib, mida tema maailma asjadest mõtleb. Tore, kui inimene on aktiivne- vaatab televiisorit, kuulab jutusaateid. Sugulased ka abistavad teda jamina suhtlen ka sugulastega.

Külli Toots: Olen juba 10 aastat pakkunud kohalikele transporditeenust. Mind ühendab mu abivajajaga ühine huvi- loodusravi ja hiina meditsiin. Võin üelda, et tema abistab mind teadmistega. Oleme mõlemad ka aia-inimesed. Teeme rohe-vahetust, käime Saadjärve ääres ja kontsertidel, Tartus poes ja turul. Ta kiidab ja tänab mind iga kord. Koroona ajal olin ainus inimene, kellega ta suhelda sai, aga kumbki me ei jäänud haigeks.

 

 

Vaata kõiki meie lugusid