Mure tapab rohkem kui covid.

Avaldatud 30.08.2022

MURE TAPAB  ROHKEM  KUI COVID

Tekst: Maire Aunaste
Pilt: Silje Vaik

On inimesi, kes oskavad head tuju luua isegi telefoni teel. Saaremaal Kõljalas elav Veeve Kaasik (72) on üks neist, kuigi on just äsja covidi läbi põdenud.

“Kust Te selle saite?” küsin, sest tundub, nagu oleks suvi viiruse levikuks väga vale aeg.

“Kui ma teaks, oleksin selle haiguse tagasi viinud!” teatab Veeve peaaegu tõsiselt ja lisab, et küllap peame selle nurjatu nakkuse kõik läbi elama. Agronoomi haridusega Veeve Kaasik on vabatahtlikuks seltsiliseks Maia Vinkelile (75), keda ta tunneb juba paarkümmend aastat.

“Mida ma küll ilma teieta teeksin!” ütleb Maia oma abistajatele- sotsiaaltöötajale ja vabatahtlikule seltsilisele- sageli, sest tänu haigetele jalgadele saab ta ise harva kodust välja.

“Veeve on mind aidanud nii nõu kui jõuga. Ta on taimekasvatuse konsulent ja siis, kui sovhoosid ära kadusid, oli talupidajatel nõu hädasti vaja. On siiamaani. Meil mehega oli eluaeg loomade, teravilja- ja kartuli põldudega talu. Oli ju tarvis tehnikat soetada ja toetusi taotleda. Nüüd liigun ringi ainult kepi ja rulaatoriga, abikaasa on ka kõrvalt kadunud. Ei vedanud 50 -nda pulma-aastapäevani välja! Siiamaani teeb kurvaks- meil oli hea abielu! Oma küla peoõhtult ma peigmehe leidsin ja 1967. aastal abiellusime,” vuristab Maia rõõmsalt.

“Loomi ei ole enam ammu, lillepeenrad on veel jäänud- needki umbrohu sees pahatihti peidus. Veeve on mu lillede elupäästja- tuli koos paari naisega mu aeda ja tegid peenrad puhtaks!” on Maia tänulik. Lilli, eriti pojenge ja liiliaid, on ta eluaeg armastanud.

“Poeg tõi mulle 5 aastat tagasi arvuti- tänu sellele saame eluaegse sõbranna Tiiuga kirjutada ja pilte vahetada. Feissbukki ma ei armasta- seal on liiga palju rahvast,” tunnistab Maia, kellele tegelikult inimesed ja aktiivne elu on alati meeldinud.. Veel 4 aastat tagasi sõitis ise autoga ja sõidutas teisi, kui vaja.

“Pärast jaanipäeva toimus Kavandi-kandi külade kokkutulek. Meil on siin kokku 9 küla. Kokkutulek toimus Kavandi endises koolimajas, kus ka minu pojad omal ajal käisid. Paarsada inimest tuli kokku- tegime lõket ja need, kellel jalad all, tegid tantsu. Ühispildi tegime ka,” on Maial hea meel.Ta on elu jooksul palju fotosid teinud ja lasknud ka teistel ennast pildistada. Koos Gerd Kanteri ja Erki Noolega näiteks.

“Sporti armastan siiamaani, kuigi nüüd saan seda ainult televiisorist vaadata. Ott Tänakut vaatan alati! Ise mängisin korvpalli ja tegin kergejõustikku. Reisisin ka palju- hea, et reisisin. Nüüd on, mida meenutada,” tunnistab naine.

“Hiljuti oli Maial 75.-sünnipäev. Maia tahtis seda päeva väga tähistada. Ütles, et muidu saadakse kokku ainult matustel- teeme nüüd ühe sünnipäeva ka!” meenutab vabatahtlik seltsiline Veeve Kaasik, kes Maiale selle peo organiseeriski. Sünnipäev peeti Tornimäe endises meiereis, Veeve oli õhtu juht ja tänulik Maia säras koos talle kingitud sületäite lilledega.

“Vabatahtliku seltsilisena kontakti loomine pole üldse lihtne- pead inimest enne ikka tundma, siis ta ka usaldab sind.. Nädalas korra või kaks ikka helistame. Ja saame kokku, kui vaja. Maia on kõigega kursis ja nii positiivse loomuga, et ma hea meelega suhtlen temaga. Haiglasse viisin talle lugemist, nüüd ühel päeval tellis maasikaid,” ütleb Kasesalu mahetalu perenaine Veeve Kaasik natuke nagu vastu tahtmist, sest inimese aitamise eest avalikult kiita saada ei meeldi talle sugugi. Mis sest, et  Kuressaare turult ostetud maasikatega pidi ta sõitma Maia juurde 30 kilomeetrit. Ja tagasi…

“Ta hoolib inimestest! Kasvõi need maasikad, mille Veeve mulle tõi-  ma sain neist nii palju energiat! Ka ainult hea sõna võib aidata. Kui inimene jääb murega üksi, siis see teda just tapabki- rohkem kui covid!” usub Maia Vinkel.

“On olnud ilus suvi! Kavandi vanast koolimajast on tehtud seltsimaja ja seal peetakse aeg-ajalt üle 60- aastaste sünnipäevi. Võin aga uhkeldada ka sellega, et mina söön  kodus iga päev restorani toitu: Orissaare sadama kõrtsist tuuakse mulle 5-euro eest kaks korda nädalas toit koju…  Väga meeldiv, et üksikute eakate  inimeste eest hoolitsetakse!”

 

Vaata kõiki meie lugusid