Pärast rasket haigust uuesti kõndima õppinud ja viis aastat koduseinte vahel veetnud Merle Kuldmets leidis uue elumõtte tänu juhuslikule kuulutusele poe teadetetahvlil. Tänaseks on temast saanud Järve Südamekodu ainus ja hindamatu vabatahtlik seltsiline, kes toob üksildaste eakate päevadesse elurõõmu, oodatud koduseid küpsetisi ning raadio Elmarit.
Indrek Sarapuu, ajakirjanik
Kohtla-Järvel elava Merle Kuldmetsa elutee on olnud kirju ja katsumusterohke, kuid just isiklikud läbielamised on voolinud temast inimese, kelle empaatia ja soojus toovad täna valgust Järve Südamekodu elanike igapäeva. Merle on vabatahtlik seltsiline – inimene, kes pühendab oma aega eakatele ja erivajadustega inimestele, kellel pole enam sageli kedagi teist, kes neid vaatamas käiks. Tema lugu on inspireeriv näide sellest, kuidas isiklikust valust ja pikaajalisest isolatsioonist võib sündida soov teha teistele head.
Juhuslik kuulutus poe teadetetahvlil muutis kõike
Veel mõni aeg tagasi ei osanud Merle sellisest rollist unistadagi, sest tervislikel põhjustel pidi ta suisa viis aastat tööturult eemal olema ning veetis suurema osa ajast koduseinte vahel. Tema tervislik seisund oli lausa nii tõsine, et raske haiguse tagajärjel pidi ta uuesti kõndima õppima. Nendel rasketel aegadel olid talle toeks tema lapsed, sealhulgas noorim, kes õpib praegu Kohtla-Järve Järve kooli kaheksandas klassis. Paraku on Merle pidanud üle elama ka valusaid kaotusi – tema vanemad ja vend on meie seast juba igavikku lahkunud.
Kuna tervis hakkas tasapisi paranema ja aega oli palju, tekkis Merlel igatsus uue tegevuse ning inimliku kontakti järele. Lahendus saabus ootamatult: tavalisel poeskäigul kohalikus Grossi poes jäi talle teadetetahvlil silma eestikeelne kuulutus, mis kutsus liituma vabatahtlike seltsiliste programmiga. “See kõnetas mind, mõtlesin, et oi-oi, see on mulle,” meenutab Merle seda saatuslikku hetke suure õhinaga. Ta võttis märgitud kontaktidel ühendust ja leidiski end peagi täiesti uues ja tänuväärses rollis.
Kirju tööelu ja vankumatu pühendumine
Merle tööelu on olnud väga mitmekesine. Nooruspõlves õppis ta Jõhvi kutsekeskkoolis aiandust ning töötas aastaid lillekasvatajana, hoolitsedes nii lillede, kurkide kui ka tomatite eest. Hiljem on ta leiba teeninud lasteaias asenduskasvatajana, Voka kalakombinaadis ning viimati Tartu Maximas müüjana. Tänaseks on ta küll saamas puudetoetust, kuid otsib vaikselt võimalusi naasta ka palgatööle, olles juba käinud näiteks lasteaias töövestlusel. Sellegipoolest on ta endale ühe asja kindlaks teinud: isegi kui ta leiab uue töökoha, ei jäta ta oma seltsitatavaid Järve Südamekodus unarusse ning kavatseb nende külastamist kindlasti jätkata.
Rõõmutoovad teisipäevad Südamekodus
Oma esimest külastust Järve Südamekodusse mäletab Merle hästi – see toimus 3. detsembril, mil tugiisik Reet Liivamägi ning hooldekodu juhataja Ivi Kasvandik talle maja ja seltsitatavaid tutvustasid. Sellest ajast peale on teisipäevad Merle kalendris alati broneeritud tema “seltsitatavatele”.
Järve Südamekodu juhataja Ivi Kasvandik nendib, et kuigi hooldekodul on piisavalt nii kliente kui ka isikkoosseisu, on nad Merle üle ääretult õnnelikud, sest vabatahtlikke seltsilisi on piirkonnas leida väga raske. Juhataja sõnul elab neil inimesi vanuses 21 kuni 92 eluaastat ning eakate emotsionaalse heaolu toetamine on hindamatu väärtusega.
Merle seltsitatavaid on Südamekodus kolm eakat naist, kellest üks on suisa tema kunagine töökaaslane aianduspäevilt. Teised kaks on pärit Tallinnast ja Nõmmelt. Kuigi alguses olid memmed pigem kinnised ja omaette hoidvad, leidis Merle avatud ja südamliku suhtumisega kiiresti tee nende südameteni. Üks tema seltistatav oli varasemalt väga voodikeskne ning teised arvasid, et ta ei tahagi kuhugi minna. Merle suutis ta aga voodist välja meelitada – nüüd nad käivad koos saalis, mängivad mänge ja naudivad isegi õues jalutamist.
Teise seltsitatavaga, kes ei kuule hästi ja näeb väga vähe, tegeleb Merle teistmoodi, abistades teda riietumisel ja pakkudes tuge. Märtsikellukeste õitsemise aegu õues jalutades märkas Merle suure rõõmuga, et seltsitatatv siiski tajub värve, osates nimetada lilli valgeteks. Kolmas seltsitatav, kes on veidi lapsemeelsem, naudib aga seda, kui Merle talle raamatukogust toodud mahakantud lasteraamatuid ette loeb. Lisaks hooldekodu asukatele on Merlel Kohtla-Järvel veel üks erivajadusega seltsitatav, keda ta aitab igapäevaselt poes käimisel ja kellega koos ta käib jalutamas, olles talle suureks toeks pärast operatsiooni.
Väikesed teod, mis loovad suuri emotsioone
Merle külaskäigud ei piirdu vaid jutuajamisega, mis võib eakate puhul kohati isegi keeruline olla, sest alati ei osata isegi oma täpset vanust öelda. Merle võtab sageli kodust kaasa omaküpsetatud kooke, vahvleid ja puuvilju, kuigi algselt soovitati tal tühjade kätega minna. Nüüd on eakad aga juba harjunud ja ootavad elevusega, mida maitsvat Merle neile seekord toob.
Eriti meeldejääv on aga see, kui Merle võttis kaasa hooldekodusse oma isikliku raadio, et koos seltsitatavatega Elmarit kuulata. See lihtne tegu tõi kaasa lõbusaid ja südantsoojendavaid hetki, kus üks memmedest laulis tuttavatele eestikeelsetele lauludele kaasa ja lausa “tantsis natukene voodis”. Neid hetki kogedes on Merle kogenud ka sügavat liigutust. Kui üks seltsitatav ütles talle: “Tead, ma ootasin juba sind,” tundis Merle, et see siiras ootus ja tänulikkus ongi tema jaoks suurimaks palgaks.
Raha ei ole peamine – loeb soov teha head
Vabatahtliku seltsilise programm, mille riiklik eesmärk on toetada üle 65-aastaseid ja erivajadustega inimesi ning säilitada nende elukvaliteeti, sobib Merle iseloomuga valatult. Kuigi paljud tuttavad on tema käest imestades küsinud, kas ta selle raske töö eest ka palka saab, on Merle vastus alati resoluutne: “Alati ei ole raha see tähtsam. Minul on tähtsam, et ma saan teisele head teha.”
Ta soovitab vabatahtlikku tööd väga soojalt ka teistele, julgustades inimesi loobuma oma hirmudest ja eelarvamustest. Südamekodu kollektiiv, mis on valdavalt venekeelne (eestlane on vaid juhataja), on Merle sõnul äärmiselt vastutulelik ja teda väga soojalt vastu võtnud. Teda on kutsutud osalema isegi hooldekodu jõuluvideosse ning talle on tehtud tänutäheks ilus kingitus, mis näitab, et tema panust märgatakse ja hinnatakse. Oma tegemistega on ta eeskujuks ka oma lastele, kes on ema üle väga uhked.
Merle Kuldmetsa lugu tõestab ilmekalt, kuidas vabatahtlik töö võib pakkuda tervendavat energiavahetust. Pärast aastaid kestnud võitlust enda tervisega on ta leidnud eakate toetamises viisi elada täisväärtuslikku ja tähendusrikast elu. Ta annab neile seltsi, nemad aga talle tunde, et ta on vajalik ja oodatud.
