Tekst: Terle Tomson
Fotol: Külli ja Silvia
Rakveres elava lasteaiaõpetaja Külli (44) elu on niivõrd aktiivne, et tegevusest tal puudust ei tule – rahvatants, töö lasteaias, kooli hoolekogu ja palju muud. Kuid kõige selle kõrval leiab ta aega ka ühele väga olulisele rollile: olla vabatahtlik seltsiline.
Külli tunnistab, et talle meeldib kõik uus ja huvitav. „Ma tahaks igal pool kaasa lüüa ja teha,“ ütleb ta naeratades. Külli kuulis vabatahtlike seltsiliste programmist kuulutuse kaudu ning peagi jõudis temani info, et nende külas elab eakas naine, Silvia, kes teab palju kohaliku elu ja ajaloo kohta. „Kõik ütlesid, et ma võiksin talle külla minna ja temaga rääkida,“ meenutab Külli. Nii sai Küllist Silviale seltsiline.
Külli on Silviale seltsiliseks olnud juba peaaegu neli aastat. Esimene kohtumine oli veidi kohmetu, meenutab ta. „Olime mõlemad tagasihoidlikumad. Aga edaspidi tekkis tunne, nagu läheks külla vana sõbranna või vanatädi juurde, keda oled kogu aeg tundnud. See on olnud ühtviisi soe tunne.“ Silvia ei olnud Küllile täiesti võõras. „Teadsin teda varasemast- ta oli koolis õpetaja ja minu kunagise eesti keele õpetaja sõbranna. Nii oli natuke julgem talle külla minna,“ räägib Külli. Ta naljatleb, et alguses oli tal ka veidi omakasupüüdlik huvi – tahtmine kuulda Silvia põnevaid lugusid ja mälestusi küla ajaloost.
Enne seltsiliseks hakkamist ei teadnud Külli täpselt, mida see roll endast kujutab. „Sain aru vaid, et vanematel inimestel on suhtlemisvajadus. Eeldasin, et minu peamine roll ongi temaga lihtsalt rääkida ja olemas olla.“
Enamasti kohtuvad nad Silvia kodus. „Meil on omad kindlad surnuaiaringid ja poes käimised, aga üldjuhul räägime lihtsalt juttu,“ kirjeldab Külli. „Natuke abistan, natuke kuulan. Meie vestlused on alati väga sisukad.“ Endise õpetajana armastab Silvia rääkida ning juttu jätkub alati. „Meil ei ole kunagi piinlikke vaikusi,“ ütleb Külli. Sageli vaatavad nad koos fotoalbumeid. „Silvial on nii palju mälestusi ja lugusid. Ta annab vahel ka elutarkusi ja häid nõuandeid,“ räägib Külli. Ühiseks teemaks on ka raamatud. „Kui tema loeb midagi head, soovitab ta mulle ja vastupidi,“ räägib Külli. Kevadel ja suvel räägitakse rohkem ka aiatöödest.
Seltsilisena käies ei tunne Külli kunagi, et see oleks ühepoolne. „Ma saan ise ka alati midagi vastu – mõnikord elutarkust, mõnikord lihtsalt head tunnet.“ Aiahooajal tuleb ta tihti tagasi õunte või marjadega ning Silvia on talle isegi käpikud kudunud. Mõnikord tähistatakse ka tähtpäevi. „Peame sünnipäevi, nüüd tähistasime näiteks naistepäeva. Vahel joome klaasi šampust.“
Silvia elab üksinda ja ütleb, et külaskäigud tähendavad talle palju. „Vallast küsiti, kas ma sooviksin seltsilist. Mul ei olnud selle vastu midagi. Ja kui Külli ükskord tuli, siis oleme väga hästi läbi saanud,“ räägib ta. Silvia sõnul on oluline lihtsalt see, et keegi aeg-ajalt külla tuleb. „Kui inimene elab üksinda, siis on see kontakt väga tähtis. Kui oled päevade viisi üksi, hakkab natuke kurb.“ Silvia teab, et vajadusel saab ta Küllile alati helistada.
Külli jaoks on seltsilise roll toonud kaasa ka isikliku mõttekoha. Ta on mõelnud omaenda lähedaste peale. „Võib-olla kahetsen natuke, et ma oma vanaemaga nii palju aega koos ei veetnud,“ tunnistab ta. „Sageli ei märka me oma kõige lähedasemaid, sest nad tunduvad nii iseenesestmõistetavad.“ Tema sõnul võib juhtuda, et vabatahtliku juurde jõutakse sagedamini kui oma vanaema juurde. „Me ei pruugi märgata, et ka meie enda vanavanemad võivad olla üksildased ja vajada seltsi.“
Külli usub, et seltsiliseks olemisel on kõige olulisemad suhtlemisoskus ja empaatia. „Kui sul on torisev vanainimene vastas või keegi, kes unustab asju ja räägib sama lugu mitu korda, siis sa kuuladki teda rahulikult. Sa ei tohi ärrituda.“ Tema sõnul ei tasu seltsiliseks hakata lihtsalt selleks, et kuskile linnuke kirja saada. „Oluline on, et eakas tunneks ennast vajalikuna ja märgatuna.”
